Linuxis on TTL (Time to Live) väärtus, mis määrab, kui kaua pakett võib võrgus elada. See väli sisaldub IP-paketi päises ja määratleb maksimaalse sammude arvu (sõlmede arvu, mida pakett võib läbida), mida pakett võib läbida enne, kui see ära visatakse.
Iga kord, kui pakett läbib võrgu marsruuterit, väheneb TTL väärtus 1 võrra. Kui TTL väärtus jõuab nullini, eemaldatakse pakett võrgust ja saadetakse saatjale tagasi sõnumiga "eluiga lõppenud". See aitab vältida, et paketid ei ringiks võrgus lõputult ja ei jõuaks sihtkohta.
Linuxis saab väljaminevate pakettide TTL-väärtust määrata, kasutades ping-tööprogrammi, milles on valik -t
. Näiteks käsk "ping -t 10.0.0.1" saadab ICMP-paketid hostile 10.0.0.1, mille TTL on seatud vaikimisi väärtusele, tavaliselt 64. Kui soovite TTL-i väärtust muuta, võite kasutada valikut -i
, näiteks "ping -t 10.0.0.0.0.1 -i 128" seab TTL-i väärtuseks 128.
Esiteks, TTL-i kasutatakse selleks, et vältida pakettide lõputut ringlemist võrgus, mis ei jõua sihtkohta. Kui pakett läbib võrgu marsruuterit ja TTL jõuab nullini, eemaldatakse pakett võrgust ja saadetakse saatjale tagasi sõnumiga "time to live expired". See aitab vältida pakettide kadumist ja vähendada võrgu koormust.
Teiseks kasutatakse TTLi ka selleks, et määrata optimaalne tee pakettide edastamiseks võrgus. Kui võrgu sõlmedel on erinevad TTL-väärtused, valivad marsruuterid madalama TTL-väärtusega pakettidele lühema tee, mis võib kiirendada pakettide edastamist.
Lõpuks saab Linuxis TTL-i kasutada võrguühenduse testimiseks ja võrguprobleemide diagnoosimiseks. Näiteks käsk ping koos -t-lisaga
võimaldab saata antud TTL-väärtusega pakette kaugele hostile ja mõõta vastuse saamise aega. Kui vastust ei saada, võib see viidata võrguprobleemidele või sellele, et kaughost on kättesaamatu.