Kuidas teada saada Linuxi bittilisus

Linux võib olla 32-bitine või 64-bitine, sõltuvalt protsessori arhitektuurist. Linuxi 32-bitist versiooni saab kasutada x86- ja ARM-protsessoritel ning 64-bitist versiooni x64- ja ARM64-protsessoritel. Praegu kasutatakse enamikus uutes arvutites ja serverites Linuxi 64-bitiseid versioone.

Mis on süsteemi bitilisus?

Linuxi süsteemi bittisus viitab selle võimele töödelda andmeid ja see määratakse kindlaks keskseadme (CPU) bittide arvuga. Bitiilsus võib olla 32-bitine või 64-bitine. 32-bitine süsteem suudab töödelda ainult 32-bitiseid andmeid, samas kui 64-bitine süsteem suudab töödelda nii 32-bitiseid kui ka 64-bitiseid andmeid. Süsteemi bittilisus mõjutab süsteemi jõudlust, energiatarbimist, mälu suurust ja muid parameetreid.

Mida see annab?

Linuxi bitiilsus (32-bitine või 64-bitine) määrab, kui palju andmeid protsessor suudab töödelda ühe taktsükli jooksul, samuti maksimaalse adresseeritava mälu suuruse. Siin on peamised aspektid, mida see mõjutab:

1. Adresseeritava mälu suurus: 32-bitised süsteemid saavad adresseerida kuni 4 GB RAM-i (2^32 baiti), 64-bitised süsteemid aga palju suuremaid koguseid (teoreetiliselt kuni 16 EB, praktikas kuni mitu terabaiti kaasaegsetes süsteemides).
2. Jõudlus: 64-bitised rakendused saavad töödelda rohkem andmeid ühe takti kohta, mille tulemuseks võib olla suurem jõudlus, eriti kui töötatakse suurte andmemahtudega.
3. Ühilduvus: mõned programmid võivad olla kättesaadavad ainult 64-bitise versioonina, mis piirab 32-bitiste süsteemide kasutamist uute rakenduste jaoks.
4. Registrite kasutamine: 64-bitistes süsteemides on rohkem protsessoriregistreid, mis võib suurendada programmi täitmise tõhusust.
5. Kaasaegsete tehnoloogiate toetamine: uued tehnoloogiad ja funktsioonid, näiteks laiendatud käsud ja parem turvalisus, on sageli kättesaadavad ainult 64-bitistes versioonides.

Süsteemi bittilisuse valik võib oluliselt mõjutada tarkvara jõudlust, funktsioone ja ühilduvust.

Miks on vaja teada Linuxi bitiilsust?

Linuxi süsteemi bitilisuse teadmine on oluline tarkvara õigest versioonist arusaamiseks ja selle valimiseks. Näiteks 32-bitise süsteemi jaoks loodud programm ei pruugi töötada 64-bitises süsteemis ja vastupidi. Lisaks aitab bittisuse teadmine määrata maksimaalselt toetatavat RAM-i ja protsessorit, mis on arvuti valimisel ja uuendamisel väga oluline.

Vaadake bittilisust terminalis

Juhend on lihtne:

1. Avage terminal, vajutades klahvikombinatsiooni Ctrl+Alt+T.
2. Kirjutage käsk uname -m ja vajutage Enter.
3. Saate vastuseks oma süsteemi arhitektuuri. Kui vastuse real on märgitud x86_64, tähendab see, et teil on 64-bitine Linux. Kui vastuse real on mainitud i386, i486, i586 või i686, tähendab see, et teil on 32-bitine Linux.
4. Võite kasutada ka käsku getconf LONG_BIT, mis näitab teile süsteemi praegust bittilisust. Kui väljund on 32, tähendab see, et teil on 32-bitine Linux, kui 64, tähendab see, et teil on 64-bitine Linux.

Oluline on meeles pidada, et 64-bitise Linuxi kasutamiseks peab sul olema protsessor, mis on samuti 64-bitine.

Ubuntus tuleb selleks avada seadete utiliit ja seejärel jaotis umbes süsteem:

OS Type sektsioonis määratakse süsteemi arhitektuur, mis antud juhul on 64-bitine. Kuid te ei tohiks unustada, et 64-bitise arhitektuuri olemasolu ei tähenda, et 32-bitiseid rakendusi ja raamatukogusid ei saaks käivitada. Tänu selle arhitektuuri tagasiulatuvale ühilduvusele on protsessorid endiselt võimelised täitma 32-bitise süsteemi jaoks mõeldud ülesandeid.

Selleks tuleb paigaldada sobiv draiverikomplekt ja vajalikud 32-bitised raamatukogud. Tagasiühilduvus ei toimi aga vastupidi: 32-bitised süsteemid ei saa käivitada 64-bitiseid rakendusi. Nüüd on teil teadmised, mis aitavad teil määrata oma Linuxi süsteemi bitiilsust.